Tegevus vol.1

Nii, tere rahvas!
Selle postingu alla kirjutan ma siis üles oma senise kahe ja poole nädalase tegevuse Amsterdamis.
....
mis muud kui pidu-pidu-pidu. Väga palju rahvusvahelisi tutvusi, romantilist linna, eri ilmelisi üritusi, õlut (ma hakkasin ka seda rahvusmärjukest jooma), huvitavaid toanaabreid, rattaid, vihma, õppimist, iseseisvust.

Ja kõigest lähemalt:
1. Üritused. Esimesel nädalal leidis aset siis selline üritus nagu ISN (International Student Network) korraldatud tutvumisnädal, kus oli moodustatud grupid ning neile määratud juhendajad. Minu grupis (mis on vaieldamatult maailma parim), oli umbes 10 inimest ja juhtideks kaks kohalikku tüdrukut ja Luke! Austraaliast - inimene, kes on lihtsalt kõige silmapaistvam persoon üldse (ja ärge imestage, kui ma kasutan ülivõrdeid pea igas lauses...). Kolme päeva jooksul toimusid workshopid, kus siis eesmärk luua tutvusi, spordipäev, kolm õhtusööki, linnas jalutuskäik, muuseumikülastus, red light district, karaokeõhtu ja 5 !!! pidu.
Siin on hämmastavalt palju inimesi USA-st, Austraaliast, Kanadast ja SB-st ning hoopis vähem mujalt. Ühe workshopi raames pidime kõik moodustama suures saalis maailmakaardi ning seisma oma riikide kohale, Marili seisis üksi kuskil Lääne-Euroopa ja Hiina vahel. Vähemalt kõik teavad nüüd, et mina olen see tüdruk, kelle ümber oli mingi kahemeetrise raadiusega tühi ruum...

Igastahes, peale tutvustavat nädalat saabus esimene koolinädal (alates siis 2. veebruarist), mis möödus peaasjalikult kuskil pidudel ja ühikaolengutel. Meie grupist kujunes välja selline omamoodi seltskond, kuhu kuulun siis mina, Marco Milanost, Althea Austraaliast (mainis siis ka, et see on tüdruk), Jaka Sloveeniast (poiss), Anthony (Marco toanaaber USA-st), Morgan Kanadast, Alanna Kanadast. Põhjuseks siis peaasjalikult samas kohas elamine.
Et siis pea iga õhtu mängisime kaarte, Marco tegi süüa (jumalikud itaalia toidud), jõime veini või Heinekeni ja lihtsalt eksisteerisime. Jube mõnus...
Laupäeval (7.veebr) sai käidud ühel eriti rott-peol. Alanna elab ühes eriti halvas ühikas, kus vaid kaks vannituba, üks köök ja 17 inimest!!! Mis tähendas siis kokkuvõtvalt seda, et kõik kutsusid laupäevaks oma rahva kohale ja seega kohas kus elab 17 inimest, oli koos 150 inimest. Võite vaid ette kujutada, mis pilt avanes hommikul - keegi oli köögis ketšupi või mingi muu punase plöga maha ajanud - sama hästi oleks võinud arvata, et keegi on seal mõrvatud. Veesüsteem lõhuti ära, isegi WC-s ei saanud enam vett lasta (ma ei taha isegi mõelda, kuidas in-reality see rahvas WC-d kasutas...). Aga jah...
...Aga jah, sealt me peatselt kadusime, sest 150 inimest oli selle koha jaoks ilmselgelt liiga palju. Edasi Austraalia baari Coco's, kus mängisin elu kuuendat korda piljardit mingi profist mehega, kellele kaotasin vaid ühe palliga! (Süüdi on õlu?!) Ma olen uhke!
Õhtu päädis (!) sellega, et kui Marilil oli mingi hetk täiesti siiber sellest kohast ja ma seisin number liiga suure musta vihmajopega (mis maksis 15 eurot New Yorkeris - elu parim ost) keset tantsupõrandat, nägu selline peas, et kõik võiksid kaduda sellest ruumist, siis mingi mees astus minu juurde ja ütles, et ma olen absoluutselt maailma kõige ilusam tüdruk. Ja vähe puudus, et oleksin teda löönud... See ausalt ka kuidagi lõi mind täiesti pahviks ja ma ei tea miks, aga just negatiivses mõttes.
Edasi: Pühapäeval äratus kell kolm päeval ja ettevalmistused õhtuseks kohalikuks ühikapeoks. Meil on siin nimelt oma suur fäänsi baar ning RA-team (kes siis valvab siinse ühika kompleksi korra järele) korraldas kõigile suure tutvumispeo. Väga tore üritus ning ma vist ei pea lisama, et astud lihtsalt kõigi juurde ja aina tutvud ja tutvud ja tutvud.
Ja sellel esmaspäeval ma avastasin, et koolis on nii palju õppida, et mine või hulluks.

2. Romantiline linn. Esimesel õhtul jalutasin Mihkliga terve kesklinna läbi ja õhtuses pimeduses, kanalivalgustuses ja üldises väga soojas õhkkonnas tundsin, et kui üldse kuskil Lääne-Euroopas olla õnnelik, siis arvatavasti siin. Käisime ringi ja istusime paaris kohvikus ning kogu selle aja särasin sisemiselt - teatav murede puudumine peale mitut aastat.

3. Ühikas ja toanaabrid. Elan konteineris. Jap, nii ta on.
Kui kodus vaatasin Amsterdami satelliitfotot, siis maju ei olnud, olid vaid kaubalaevad ja sadama laohooned. Mõtlesin, et tore küll - olen ma mingi konserv, kes ladustatakse viieks kuuks kai ääres seisvasse konteinerisse?!
Aga üllatus oli positiivne kui kohale jõudsin. Olgugi, et ühikas on pandud kokku konteineritest, siis välja on siiski kukkunud täiesti normaalne korterelamu. a'la nagu Musakeska C-maja. Seega väga ok.
Korterinaabriteks on mul kaks tüdrukut: Rakshan Malaisiast ja Maia Gruusiast. Mõlemad on magistrid ning olnud siin juba pool aastat. Kahjuks tuleb tunnistada, et teab, mis sõbrad nad ei ole (kuulsin, et sügissemestril peeti maha mitu head tüli) ning pigem elame kõik oma elu, kui et sõbrutseme koos. Natuke kahju, kuid iseloomud on suhteliselt erinevad ning tunnen kuidagi alateadlikult, et suuri sõbrannasid meist kõigist ei saa. Samas suhtleme igapäevaselt ikka ning tegu on suhteliselt toredate inimestega.

4. Rattad ja vihm. 700 000 elanikku, 1 000 000 ratast. Reaalsus. Ratturitel on alati õigus, jalakäijatel järgmisena ja siis tulevad kuskil autod. Kui mul veel ratast ei olnud, siis stress tekkis ikka väga suur, sest ratturid on lihtsalt igal pool - vaatad korra vasakule, siis paremale ja mõtled, et nüüd saabki teed ületada, kuid vaatad pool sekundit uuesti vasakule ja juba tuleb kuskilt ratas, keda väga ei huvita, et olen veel uus ning ei jaga teemat. Antakse julmalt küünarnukiga või tõugatakse teelt. Samas, olles nüüd ka ratta omanik, siis mõistan neid sajaprotsendiliselt. Mis need jalakäijad siis tolknevad seal teel?!
Aga ratas on teema. Esimesel korral kui kooli sõitsin, siis lihtsalt naersin omaette, ma arvan, et kes iganes oleks mind näinud, siis oleks mõelnud, et just hullumajast välja saanud. Aga jah, väga kihvt, kuni....
...hakkas sadama vihma! See teisipäev sõitsin kella üheksaks kooli, et teha marketingi presentatsiooni koos kolme hollandi poisiga. Sadas padukat ja kui Marili lõpuks kooli jõudis, siis istusin seal järgnevad seitse tundi, analüüsides läbimärjana mingeid artikleid vanemate mõjust lastele ning selle tulemusena laste strateegia valikut perekonna ostuotsustele ja naiste ja meeste info otsimise strateegia erinevust jõulukinkide ostmisel. Kuna tegu oli ikka päris raskete artiklitega, siis kell neli õhtul olin nii läbi kui läbi. Teel koju hakkas jälle sadama (ilm vaheldub viis korda päevas päikesest raheni), kuid otsustasin siiski minna poest läbi. Välja tulles läks kotisang katki ja ma pidin kogu kraami süles ning ratas käekõrval koju tassima. Ja kui ma kõju jõudsin, siis mõtlesin küll, et no mida.?!
Aga muidu on tore!!!

5. Kool. Nagu mõned juba teavad, siis on mul kolm ainet:
- Marketing management: Iga nädal teha sügav-sügav analüüs viiele teadusartiklile, mis sisuliselt tähendab umbes 100 lehekülge lugemist ja viite presentatsiooni. Seda iga nädal. Tegu on ühe kõige intensiivsema ainega, mis ma kunagi oma elus olen õppinud.
- Intermediate Financial Accounting: suhteliselt sarnane juba sügisel õpitud Finantsarvestusele, kuid natuke rohkem sügavuti minek ja palju termineid, mis tuleb kõik selgeks õppida. + iga nädala suured kodutööd.
- Investments and Portfolio Theory: TTÜ-s on see magistriaine ja eeldusaineks on Corporate Finance (Ettevõtte rahandus), mida ma ei ole õppinud. Istun loengus ja üritan lihtsalt millestkigi aru saada. Raske ühesõnaga.

Kuigi väike lootusetuse pilveke sõudis mu peakohalt teisipäeval ja kolmapäeval üle, siis eile ma ütlesin endale kõva häälega, et "Marili, you can do it!" .
... and I CAN DO IT!

6. Iseseisvus. Hmmm, see on kindlasti üks märksõna, mis ei väljenda minu suhtumist ainult sellesse, et ma ei ela enam kodus, vaid pigem on selle sõna alla suuresti koondunud teatav arusaam, et viimane aeg on saada aru kes ma olen ning hakata arendama iseennast. On huvitav, et minnes suurlinna (olgugi oma väiksuse kohta - rahvaarv, suurus jne - , on Amsterdam täies mõistes suurlinn), võib kaduda taju, et kes ma ise olen ning kuhu siin asetun. Kuid tegelikkuses on Amsterdam nii kodune, et ta pigem aitab nii öelda ennast leida. Väljendub see siis inimeste riietuses ning sellele teisijärgulise staatuse omistamises või nende suhtlemises või ma ei tea milles.
...
Ma arvan, et ma ei arenda seda teemat edasi, sest eelkõige on see veel minu sees ja mitte veel "valmis" teistele avaldamiseks. See tuleks välja liiga poolik ja arvatavasti valesti mõistetav.


Vot nii, kallid kaasmaalased, kes te seda lugesite,
Paljud jõudsid lõppu?
Öelda on veel nii palju, kuid kõike ei olegi võimalik kuhuga arvutisse üles kirjutada. Need siis basic asjad minu uuest elust.

Vaatasin just filmi "Mina olin siin". Meeldis.