Postituste rohkuse järgi võib öelda, et ma olen laisk kui vihmauss, kuid ma nüüd parandan selle vea...
Ma avastasin täna, et ma olen mingit moodi õnnelik. Seda on väga imelik öelda, kuid ma tõesti tunnen midagi, mida ma pole juba paar aastat vist tundnud (see on siis eelmises postituses lubatud tunnete pool...). Teatav sebimine, mis iseenesest oli alguses paratamatu, on läbi saanud ning asendunud kuidagi normaalsema elurütmiga – kindlasti ei ole selleks rutiin, sest Amsterdamis ei eksisteeri sellist sõna, pigem on see sulandumine siinsesse ellu. Ja kohe tekib küsimus, mis on siinne elu või siis täpsemalt minu elu?
Areng on olnud järgmine:
Esimene kord,kui ma hakkasin sellele mõtlema oli 6. märts, tõeliselt ilus päikesepaisteline päev. Päev oli küll tavaline, kuid kuidagi väga eriline, sest kõik oli nagu juhuslik. Kool oli just läbi saanud ning läksin Althea ja Marcoga Riiklikku Kunstimuuseumi (Rijksmuseum), mis lisaks Rembrandti kuulsaimamatele teostele on juba arhitektuuri poolest väga suursugune. Kuna nii Althea kui ka Marco pidid veel peale muuseumi kooli minema, siis otsustasin, et jalutan linnas ringi. Kohe muuseumi taga on suur väljak, mida kutsutakse Muuseumiväljakuks. Lisaks Riiklikule on seal ka Van Goghi muuseum, kaasaegse kunsti muuseum ja väga-väga ilus Kuninglik Kontserdisaal. Kuna ma veel ühelegi kontserdile jõudnud ei ole, kuid plaan on, siis otsustasin natuke maad uurida.
Kõndisin siis kontserdisaali poole ja lihtsalt „tee peale“ jäi Van Goghi muuseum – otsustasin sealt ka läbi hüpata. 200 originaalmaali, 500 joonistust ja täitsa juhuslikult ajutiselt Amsterdamis olev ekstranäitus New Yorki Museum of Modern Art'ist koos kuulsaima teose „The Starry Night'iga“. Minu jaoks puhas juhus (muuseas, on kuidagi hoopis teistsugune vaadata midagi väga kallist ja originaali). Edasi, keset muuseumi on lounge baar, ja just reedeõhtuti on seal jazz kontserdid. Juhus, et mina sinna reedel sattusin! Kontsert oli üks parimaid, Susanne Alt Quartet (saksofon), äärmiselt vaba. Mis minule muljet avaldas, olid kaks vanemat daami minu kõrval, kes tõeliselt nautisid kontserti, elades oma emotsioone väga vabalt kuid samas, nende vanusele kohaselt, soliidselt välja. Ma pean tõesti tunnistama, et ma ei olnud midagi sellist varem näinud (plaksutamise algatamised peale soolosid, mis iseenesest normaalne, kuid ei ütleks, et selliste daamide poolt ja siiras rõõm) ning see avaldas mõju. Lääne-Euroopa, kes saab endale lubada väärikat vanadust.
Ja see on kõik. Kindlasti oodati puänti, kuid puänt oli see, et vaatasin neid, mõtlesin, et sinna peaks ka ise elus välja jõudma, tegin tagasiteel kell 23:00 linnas suure ringi suur naeratus näol ning võtsin kiirsöögiautomaadist burgeri.
Teine kord on olnud lausa periood! :D Kuna eksamid on ikka väga lähedal ja ma pole veel finantsarvestusega alustanudki, õpin vaid Marketingi, siis tuleb tuld anda! Avastasin enda jaoks raamatukogu, kus kõik tuupurid õpivad – mis on aga lahe, siinses raamatukogus ei õpigi „tuupurid“, vaid ka kõiksugused alternatiivkujud. Kokkuvõttes on tunda, et ülikool vist ikkagi väärib tunnustatud mainet... Igatahes, alates sellest esmaspäevast olen veetnud kõik õhtud umbes 23:00ni raamatukogus ja õppinud; fakt, mida ma TTÜ-s kunagi ei teeks. Kolmapäeval tuli 13 tundi ära, kuid mis on huvitav – see ei ole kuidagi igav või väsitav, vaid pigem tõeliselt motiveeriv. See seab mingid asjad/sihid paika. (Või on siis asi selles, et kui siiani lohisesin pika köiega koolil taga, siis nüüd sain selle vankri kätte ja lihtsalt enesetunne paranes... Ei tea!). Milleks see mulle hea on õnnelikkusel? Suund on väga paigas!
Ja kolmas kord oli täna (kella järgi eile). Maandusin just Haagist koju. Päevareis koos rahvusvaheliste tudengitega. Ja esimene tõeline kevade päev – rohi on roheline, mingid lehehakatised hakkavad välja tulema, täitsa asjalik 12-14 kraadi, päike (see jäi mul eelmine suvi vahele), Haag, meri.
Haag on siis täiesti teistsugune. Kui Amsterdam on kirju, siis Haag on esinduslik. Alguses kui saabusime sinna, siis kõik oli vaikne – vähe inimesi, autosid, peaaegu ühtegi jalgratast jne. Külastasime graafikageeniuse Escheri muuseumi (vaadake kindlasti tema teoseid netist – matemaatika), siis linnatuur giidiga, kelle jutukogu ületas huumoripiire (nt kuidas ta raamatupoes Kuningannaga chillis; pidevad rõhuasetused ameeriklastele, kes jäid uskuma, et Kuninganna suitsetab kuningakoja esiukse postite all koos valvuritega jne...) ning lõpuks läksime randa. Mis meelde jäi, oli väga osavalt varjatud igalt poolt nähtav ilmselge rikkus. Inimeste rahulolu eluga, kallid autod, vaiksus, mõningane tagasihoidlikkus. Kõik.
Mis ütlete? Ei midagi erilist, eks ole?!
(„tõsi“)
Ja ikkagist, need on siis suuresti minu õnnelikkuse allikad. Ma mõtlesin, et mis need on ja ma arvan, et see on kokkuvõtvalt selgelt tajutav rahulolu eluga. Enamik neist inimestest on õnnelikud, sõbralikud, kooskõlas oma eluga. Nt: ma avastan ennast väga sageli tegemast asju kiiresti, et „saaks tehtud“ või nii, kuid siin rahvas lihtsalt eksisteerib, kuid mitte, et „toetame planku ja eksisteerime“, vaid kõik teavad kuhu nad kuuluvad...... või nii...
Idee siis selline, et see ongi arvatavasti rikas Lääne-Euroopa, mis on nii teistsugune Eestist ja mulle lihtsalt jõudis see just praegu kohale. Enamikel inimestel on kõik olemas, seda nii vaimses mõistes kui ka finants poole pealt vaadatuna. Üks asi on raha, mis lubab siinsetel inimestel tarbida sõnaotseses mõttes, kuid minu arust hoopis olulisem on, et nad ei „tõmble“. Ei tõmble kogu aeg tõestamaks kellelegi midagi, mis tõstaks nende egokest tibakese. Jah, siinsed inimesed ei ole huvitavad huvitava olemise enda pärast.
...Ja mulle meeldib see. Tahaks ka kord sinna jõuda.
